Tänapäeval on maailma juhtiv ökoloogilise põllumajanduse organisatsioon, lühikese nimega IFOAM (mahepõllumajanduse liikumiste rahvusvaheline föderatsioon). See on organisatsioon, mis kehtestab ökoloogilise tootmise reeglid ja tingimused kogu maailmas. Ökoloogilise põllumajanduse põhimõtteid on ajakohastatud ja avaldatud 1998is kui IFOAMi põhistandardeid. IFOAM on tihedas koostöös ka selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu ÜRO Põllumajanduse Toiduainete Organisatsioon (FAO), Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ja Rahvusvaheline Looduskaitse Liit (IUCN) ning Euroopa Liit. IFOAM-i standardite peamine eripära on luua raamistik riikide kontrolli- ja sertifitseerimisasutustele, standardite kehtestajatele ja seadusandjatele.

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) on osalenud ka paljudes toiduohutuse ja ökoloogilise põllumajanduse alaste uuringutega. Samuti on ta koos Maailma Terviseorganisatsiooniga (WHO) asutanud Codex Alimentariuse raames toidu märgistamise komitee ning koostab ökoloogiliselt toodetud ja märgistatud toiduainete standardeid.

ECOmarki standard, põhineb sellel tööl ja täielikult See on TURCERTi tehnilise kontrolli ja sertifitseerimise Inc. välja töötatud standard, mille eesmärk on vältida keskkonna ökoloogilise tasakaalu kahjustamist, kuid loob samal ajal inimestele võimaluse tervislikult toituda. TÜRCERT viib läbi ka ECOmarki sertifitseerimise uuringuid.

Selle standardi väljatöötamisel on TURCERTi eesmärk kaitsta maa loodusressursse ja luua inimestes jätkusuutlik tarbimispõhimõte. Keskkond on nüüd pöördumatult reostunud ning kõigi organisatsioonide ja inimeste kohustus on seda vältida.

ECOmarki aluspõhimõtted võib loetleda järgmiselt:

  • Ettevõtted ja tootmisrajatised peavad mõistma ja rakendama säästva tootmise lähenemisviisi. Kõik keskkonnakaitsemeetmed vastavad ECOmarki standardile.
  • ECOmarki standardi kriteeriumid ja tingimused on pigem ennetavad kui taastavad. Peaasi on ennetada probleeme enne nende tekkimist.
  • Seoses avalike või eraorganisatsioonide väljakuulutatud keskkonnapoliitikaga, isegi kui pole teada, kas mõne tegevuse tulemused avaldavad keskkonnale negatiivset mõju, isegi kui seda muret ei ole teaduslikult tõestatud, tuleb sellise tegevuse jaoks võtta meetmed.
  • Inimesed peaksid olema haritud ja teadlikud keskkonna ja inimeste tervise kaitsest.